Avaldatud: aripaev.ee 11.04.2012.a. Autor: vandeadvokaat Ilya Zuev
Üha suuremat populaarsust koguvad sotsiaalvõrgustikud ning tänapäeval leidub vähe inimesi, kes ei oleks nendega kokku puutunud. Kuid ei tohi unustada, et nagu reaalses elus, ka kübermaailmas võivad toimuda kuriteod. Näiteks võib keegi minna teie kodulehele ja muuta seal andmed.
Esmapilgul tundub, et süüdlast leida ja tema vastu tõendeid koguda on võimatu ning isegi, kui oletatav õiguserikkuja leitakse, on interneti osas kehtiv õigussuhete regulatsioon niivõrd keeruline ja kohati vasturääkiv, et oma õiguste kaitsmine tsiviil- või kriminaalkohtus võib osutuda väga raskeks.
Kõige levinum õigusrikkumine Internetis on eelkõige teise inimese profiili ebaseaduslik kasutamine. Reeglina võib sellise rikkumise toime pannud inimeselt nõuda kahju hüvitamist tsiviilkorras. Teine sagenenud intellektuualomandiga seotud rikkumine on kellegi kaubamärgi või doomeni ebaseaduslik kasutamine ning autoriõiguste rikkumine. Näiteks veebilehe disaini ebaseaduslik kopeerimine. Juhul, kui taolise tegevusega tekitatud kahju on ulatuslik (nagu tihtipeale juhtub õigustega kaubamärgile), võib rääkida nii kriminaalkoosseisust kui ka tekitatud kahju hüvitamise hagist.
Tuleb mõista, et kahju tekitamine ei tähenda automaatselt vastutust. Või kui rääkida juriidilises keeles, on internetis toime pandud õigusrikkumiste juures kõige raskem just nende tõendamine. Kui langesite internetikuriteo ohvriks, ärge kaotage aega ning hakake kohe koguma tõendeid. Samuti ei tohi unustada, et iga minut on kallis, kuna teie õigusi rikkunud inimene võib iga hetk kustutada kõik tegevuse jäljed.
Parimaks tõendiks veebilehel toime pandud õigusrikkumise kohta on veebilehe koopia kui dokumentaalne tõend. Muidugi kasutatakse ka muid tõendeid, näiteks tunnistaja ütlusi. Kuid tuleb märkida, et internetikeskkonna spetsiifika tõttu on selliste tõendite efektiivsus võrreldes dokumentaalsete tõenditega väga väike. Näiteks, tunnistajal on väga raske jätta meelde kõik õigusrikkumise detailid (objektide asukoht lehel enne ja pärast õigusrikkumist, õigusrikkumise avastamise täpne aeg jms), mis on vajalikud õigusrikkumise tõendamise käigus. Seega võivad tunnistaja ütlused taolises menetluses olla seatud suure küsimärgi alla, mis vähendab muidugi võimalusi, et vaidlus lahendatakse kannatanu kasuks.
Järelikult isegi siis, kui rikkumine on selgelt aset leidnud, tuleb selle olemasolu fikseerida dokumentaalselt (tavaline veebilehe väljatrükk printeril või ekraanipilt – kogu ekraani või selle kindla osa salvestamine pildina) või notariaalselt nii, et tõend oleks varustatud kõigi vajalike rekvisiitidega, sh printimise ajaga. Veebilehe notariaalne tõestamine on ümberlükkamatu tõend, kuid seadusandlus ei sätesta nõuet, et veebilehe väljatrükk peab olema notariaalselt tõestatud.
Kui rääkida muudest tõenditest, mis kehtivad võrdselt dokumentaalsetega, siis võib kasutada internetiprotokolle. Internetiprotokoll on internetiteenuse osutaja automaatne päevik, mis fikseerib internetikasutaja kõiki tegevusi erinevates serverites. Sideettevõtja on kohustatud säilitama Internetiseansi alguse ja lõpu kuupäeva ning kellaaja ajavööndi järgi koos internetiprotokolli aadressiga, mille on kasutajale eraldanud teenuse osutaja, ja kasutajatunnusega. Internetiprotokollide kasutamine võib olla aktuaalne eelkõige õigusrikkuja isiku tuvastamisel – nendes on fikseeritud, kes millist veebilehte mis ajal külastas. Seega võib pöörduda internetiteenuse osutaja poole nõudega esitada internetiprotokolli koopia, mis peab olema kinnitatud internetiteenuse selleks volitatud esindaja poolt.
Kohtupraktikas kasutatakse tõenditena ka otsingumootoreid. Need on programmid, mis skaneerivad internetti, otsides uusi veebilehti. Nad säilitavad veebilehe põhiandmed, ilmumise aja ja lühikirjelduse. Nii saab iga huvitatud isik läbi otsingumootori leida vastava sisuga veebilehe. Sageli annab see vastuse küsimusele, kui lihtne on leida teatud veebilehte. Tõenditena mängivad otsingumootorid võtmerolli kahju ulatuse määramisel. Mida populaarsem leht, seda suurema kahju määramist võib nõuda.
Veel üheks tõendiks on loendur, mis annab infot selle kohta, kui sageli ja kui palju veebilehte külastati. Veebilehe loendur näitab veebilehe kui infoallika olulisust ning lubab jällegi määrata kahju suuruse. Kuigi kannatanu peab arvestama, et vältimaks andmete mõjutamist huvitatud isikute poolt tuleb info koguda vahetult enne kohtusse pöördumist.
Lõpetuseks tahaksin märkida, et internetis toime pandud õigusrikkumisi võib tõendada ainult siis, kui alates hetkest, mil kannatanu sai õiguserikkumisest teda, tegutseb ta õigesti. See on vajalik tõendite kogumiseks, et mitte lasta õigusrikkujal tuua asjasse isegi kõige väiksemat kahtlust. Suuresti annab tõendite kogumismeetodite tundmine kannatanule võimaluse algatada edukas kohtuprotsess.
