Vaidlused kindlustusseltsi hüvitiste maksmise üle varastatud auto omanikule, mis oli kindlustatud selle riski vastu, tekivad üsna sageli. Allpool on kirjeldatud konkreetset juhtumit, mis jõudis lõpuks kohtusse.
Tõenäoliselt on paljud lugejad kokku puutunud või puutuvad tulevikus kokku küsimusega kindlustusseltsidelt hüvitise saamise kohta. Tänapäeval on võimalik kindlustada peaaegu kõiki inimese ja ärielu aspekte – alates kinnisvara kindlustamisest kuni ettevõtte juhtorgani vastutuse kindlustamiseni.
Kindlustusõigus on omaette spetsiifiline õigusvaldkond. Tuleb märkida, et sõltumata kindlustuse liigist põhineb kindlustusõigus suures osas selle valdkonna pretsedentidel, kujundades seeläbi selle õigusvaldkonna põhimõtteid ja suundumusi. Suurt rolli mängivad ka kindlustusseltside tüüptingimused, mis muutuvad kindlustusõiguse muutumisel.
Kindlustusseltside tüüptingimused on omamoodi kaitsemehhanism. Klient ei saa tüüptingimusi mõjutada – ta võib need kas aktsepteerida või tagasi lükata. Loomulikult põhineb kindlustusäri riskide ja vastutuse vähendamisel kindlustusseltsi jaoks. Vastasel juhul, kui iga juhtum oleks kindlustatud, ei oleks selles valdkonnas ettevõtlusel mõtet.
Mitmete kindlustusseltside tüüptingimusi on kohtus vaidlustatud ja need on tunnistatud kehtetuks, kuna need olid vastuolus võlaõigusseadusega. Selle tulemusel kohaldati tüüptingimuste asemel seadusesätteid.
Seega on kindlustusseltsi ülesanne ennekõike oma riske vähendada ja sageli ka välistada kindlustusvõtja hüvitamise kohustus.
Selles kontekstis tahaksin juhtida lugeja tähelepanu riigikohtu viimasele lahendile asjas nr 3-2-1-171-13, mida võib pidada uueks suunaks kindlustusvõtjate, st kindlustuslepingu nõrgema poole õiguste kaitsel.
Juhtumi asjaolud on lihtsad: varastati auto, mis oli muu hulgas kindlustatud varguse vastu. Kostja (kindlustusselts) keeldus hüvitise maksmisest. Küsimus: kas seda juhtumit saab pidada kindlustusjuhtumiks ja kas kindlustusseltsil on kohustus hüvitist maksta?
Esimese ja teise astme kohtud leidsid, et kindlustusvõtjal ei ole õigust hüvitisele. Riigikohus ei nõustunud madalama astme kohtute arvamusega ja selgitas oma järeldusi.
Üldise kohtumenetluse reegli kohaselt peab hüvitise saamiseks hageja tõendama, et auto varastati konkreetses kohas, kindlal ajal ja teatud asjaoludel.
Kuid riigikohtu arvates on sellest üldreeglist ka erandeid. Hea usu põhimõtte kohaselt võib tõendamiskoormus üle minna kindlustusseltsi poolele. Varguse korral ei pruugi jääda jälgi (näiteks tulekahju korral) ning puududa võivad videomaterjalid või tunnistajad, mistõttu on kindlustusvõtjal keeruline või isegi võimatu varguse fakti tõendada, välja arvatud enda või sugulaste ütlustega. Kohus kohaldas võlaõigusseaduse § 448 lg 2, mille kohaselt võib kindlustusselts nõuda tõendeid vaid sellises ulatuses, nagu on mõistlikult ootuspärane kindlustusvõtja poolt. Vastasel juhul oleks kindlustusvõtja tõendamisvõimalused oluliselt piiratud.
Kindlustuslepingu kohaselt pidi kindlustusvõtja andma kindlustusseltsile varastatud auto võtmed. Seetõttu oli teine küsimus selles, kes peab tõendama, et esitatud võtmed on tõepoolest varastatud auto võtmed. Riigikohus otsustas, et kahtluste tekkimisel, et antud võtmed ei kuulu varastatud autole, lasub tõendamiskohustus kindlustusseltsil. Riigikohus ei nõustunud madalama astme kohtute arvamusega, et võtmete autentsust pidi tõendama hageja (kindlustusvõtja).
Kokkuvõtteks võib öelda, et riigikohtu arutatud tsiviilasja võib pidada märkimisväärseks. Positiivne on see, et kohus tõlgendas olukorda taas nõrgema poole ehk kindlustusvõtja kasuks. Kohus kandis varguse ja võtmete autentsuse tõendamiskohustuse kindlustusseltsile, kuna nõrgem pool ei suuda sageli tõendada negatiivseid asjaolusid (asjaolusid, mis on aset leidnud, kuid mille tõendamine on objektiivselt võimatu).
Igal juhul, nagu näitas antud kohtuotsus, peaks ettevõtja või eraisik sarnastes vaidlustes lõpuni võitlema. Tuleb loota, et sarnaste kindlustusjuhtumite puhul kohaldatakse samasugust lähenemist ning õigus hakkab järk-järgult kaitsma tarbijate õigusi.
Autor: vandeadvokaat Ilya Zuev
Artikkel ilmus väljaandes „Ärileht“, www.dv.ee.
