Viimaste aastate praktika tõestab, et seadusandja püüab leida optimaalset lähenemist kohtukulude küsimuse reguleerimisel.
Kohtukulude teema on tundlik ka seetõttu, et üldreegli kohaselt kehtib põhimõte „kaotaja maksab kõik kulud“. See tähendab, et kaotanud pool katab oma kulud ise ja peab hüvitama ka vastaspoole kulud.
Sageli on kohtus kõige suuremateks kuludeks esindajaga seotud kulud – advokaadi või juristi teenused.
Alates 01.01.2015 jõustus uus tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsioon, milles seadusandja teeb uue katse leida tasakaal kohtusüsteemi võimaluste ja menetlusosaliste õiguste vahel.
Vaatamata seaduse uuele redaktsioonile ei ole autori arvates lahendatud järgmised küsimused:
- Menetluse osalisel on õigus valida oma esindaja. Esindajate tunnitasud pealinnas võivad varieeruda 100 ja 400 euro vahel. Varasema Riigikohtu praktika kohaselt (asjad 3-3-1-66-12, 3-2-1-92-13, 3-2-1-93-13) võib mõistlik esindaja tasu kohtus olla 110-120 eurot. Samuti hüvitatakse seaduse kohaselt ainult vajalikud ja põhjendatud kulud. Sellises olukorras võib kallima esindaja valinud klient kanda märkimisväärseid kahjusid, sest kohus arvestab mõistliku tasuga 110-120 eurot ja vähendab seeläbi hüvitatavaid kohtukulusid.
- Kohtukulude määramisel tekib küsimus, mida tähendab nn vajalikud ja põhjendatud kulud. Kui kohtu arvates peaks esindaja koostama hagi 5 tunni jooksul, kuid hagi koostamiseks kulus 8 tundi ja kliendile esitati arve 8 tunni eest, võib selline kohtuotsus olla ebamõistlik. Kohus juhindub esitatud hagi mahust, kuid ei näe tehtud töö ulatust, strateegia väljatöötamist hagi ettevalmistamisel ega esindaja tööd hagi kliendiga kooskõlastamisel jne.
- Lahendamata on küsimus seoses kulude suuruse määramise vaidlustamisega. Varasem ja kehtiv redaktsioon jäävad seisukohale, et poolel ei ole õigust nõuda kulude hüvitamist seoses kohtukulude suuruse määramise vaidlustamisega. Kuna vaidlustamine toimub esindaja kaudu ja klient ei ole reeglina võimeline ise kulusid vaidlustama, võib see kliendile tähendada täiendavaid esindajaga seotud kulusid, mida seaduse kohaselt keegi ei hüvita.
Huvitavad uuendused alates 01.01.2015
Seadus kehtestas kuni 01.01.2015, et kohtukulud määratakse pärast kohtuvaidluse lõppu ja otsuse jõustumist. Poolel oli 30 päeva jooksul õigus esitada kohtule taotlus kohtukulude suuruse määramiseks. Alates 01.01.2015 on olukord muutunud ja seadus sätestab, et kohus määrab kohtukulud sisulise otsuse tegemisel. Pooled peavad olema valmis esitama oma kulud igal istungil, kuna taotlus tuleb esitada enne kohtuvaidluste algust. Tihti ei teavita kohus, kas istung on viimane ja kas tuleb koostada kulude nimekiri. Istungiga seotud kulud esitatakse eraldi kohtu määratud tähtajaks. Pooled võivad esitada vastuväiteid teise poole kulude kohta. Selline olukord muudab keerulisemaks esindajate ja kohtu töö. Kehtestatud süsteem nõuab esindajatelt põhjendamatute menetlustoimingute tegemist, mis võib mõjutada õigusabi teenuste hinda.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lõike 1 kohaselt on kohtul võimalus määrata kohtukulud kulunimekirja või toimiku materjalide alusel. Autori arvates on see reguleerimine vaieldav. Kui kohus hindab kohtukulude põhjendatust kulunimekirja või toimiku materjalide alusel, võib see tekitada ohtliku praktika selliste kulude deklareerimiseks, mida tegelikult ei eksisteeri. See omakorda võib viia kahjuhüvitise põhimõtte rikkumiseni ja kohtu omavoli tekkeni. Autor usub, et ainult tõendatud kohtukulud võivad olla kohtus määratud. Kulunimekiri või toimiku materjalid ei ole selleks piisavad.
Ilya Zuev, vandeadvokaat,
Advokaadibüroo Grandman
Artikkel avaldati väljaandes „Äripäev“.
