Praktika on näidanud, et lepingu rikkumise ja ebaõige nõuemenetluse korral võivad lepingu ülesütlemise otsuse teinud poole kahjud isegi kõige tagasihoidlikumate arvutuste kohaselt ületada lepingu väärtust mitmekordselt.
Tavaliselt ei mõelda lepingu sõlmimisel sellele, mis juhtub lepingu rikkumise korral ja kuidas õigesti lepingut üles öelda. Lepingu ülesütlemise küsimus kerkib enamikul juhtudel esile alles siis, kui poolte vahel on juba tõsised lahkhelid ja suhted on pingelised.
Seega tuleb märkida, et lepingu ülesütlemise põhimõtete eiramine võib jätta poole „mängust välja“, st põhjustada nii enda kahju kui ka tekitada teisele poolele kahju seoses ebaseadusliku lepingu ülesütlemisega.
Seadusandluses on lepingu ülesütlemiseks ette nähtud õiguslikud mehhanismid. Lepingu ülesütlemine on võimalik juhul, kui tegemist on tähtajalise lepinguga. Tähtajaline leping on selline leping, mille eesmärk on täita pidevaid või korduvaid kohustusi (võlaõigusseaduse § 195 lg 3). Tähtajalist lepingut ei täideta ühekordselt, vaid pikema ajaperioodi jooksul. Tähtajaliste lepingute sõlmimise näiteid võib leida nii äritegevuses kui ka igapäevaelus – tarnimis-, üüri-, rendi- ja müügilepingud jne.
Lepingu ülesütlemine on oma olemuselt lepinguliste suhete ühepoolne lõpetamine. Lepingu ülesütlemine on võimalik tavalises korras (võlaõigusseaduse § 195) ja erakorralises korras (võlaõigusseaduse § 196). Käesolevas artiklis keskendume erakorralisele lepingu ülesütlemisele, sest praktikas tekib siin rohkem küsimusi võrreldes tavakorras ülesütlemisega.
Selguse huvides modelleerime olukorra. Ettevõte A ostab ettevõttelt B kaupa 5-aastase lepingu alusel (poolte kokkuleppel esitab A igakuiseid tellimusi kindla summaga ja B täidab need tellimused). Ettevõte B tarnib kaupa hilinemisega ning ettevõttel A tekivad tarnete hilinemise tõttu kahjud. Küsimus: mida peaks ettevõte A sellises olukorras tegema, kui ta ei soovi enam teha koostööd ebausaldusväärse partneriga? Täpsemalt, milline on tegevuskäik lepingu ülesütlemisel?
Näiteks võib ettevõte A, olles läbinud kõik nõuemenetluse etapid, esitada kohtusse hagi kahjude hüvitamiseks. Millised aspektid tuleks enne kohtusse pöördumist läbi mõelda, tuginedes kujunenud kohtupraktikale?
Ülesütlemise järjekorra ja põhjendatuse hindamisel arvestatakse järgmist:
Esiteks peab lepingu ülesütlemisel poolel olema ülesütlemiseks põhjendatud alus (materiaalsed eeldused). See tähendab, et peab olema toimunud lepingu oluline rikkumine (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-1-57-11). Võlaõigusseaduse § 116 ja § 196 ei selgita olulise rikkumise mõistet ega esita oluliste rikkumiste ammendavat loetelu.
Samuti võivad pooled kokku leppida, millise kohustuse rikkumist peetakse oluliseks (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-1-100-07). Pole saladus, et pooled sõlmivad lepingu eesmärgiga saavutada kindlaid varalisi ja õigusalaseid tulemusi, ja kui tulemust ei saavutata, ei saa pool seda, mida ta tehingust ootas.
Mitte iga lepingu rikkumine ei ole oluline. Olulisele rikkumisele viitab ka võlaõigusseaduse § 196 lg 1, mille kohaselt võib pool lepingu üles öelda, kui arvestades kõiki asjaolusid ja poolte vastastikust huvi, ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või hoiatustähtaja lõpuni. See tähendab, et kui on olemas materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemiseks, ei saa eeldada, et lepingu lõpetanud pool jätkab ärisuhteid.
Tuleks hoolikalt analüüsida, kas lepingu oluline tingimus on rikutud, sest vastasel juhul loetakse rikkumine väheoluliseks ning pool lõpetab lepingu alusetult ja teisel poolel tekib õigus nõuda hüvitist.
Teiseks tuleb ülesütlemisavaldus esitada teisele poolele (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-1-57-11) (vormilised eeldused lepingu lõpetamiseks). Kui pooled ei ole kokku leppinud konkreetset vormi ülesütlemisavalduse esitamiseks, võib seda teha mis tahes vormis. Seadus ei kehtesta ülesütlemisavaldusele kohustuslikku vormi (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-1-143-09). Kui aga avaldus ei ole tehtud nõutud vormis, ei oma see õiguslikke tagajärgi.
Kolmandaks peab pool enne lepingu lõpetamist andma teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks (võlaõigusseaduse § 196 lg 2). Täiendava tähtaja määramine ei ole vajalik, kui esinevad võlaõigusseaduse § 116 lg 2 p-d 2-4 toodud juhtumid: a) rikutakse kohustust, mille täitmisel on poolel suurenenud huvi; b) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; c) kohustuse rikkumine annab lepingu kannatanud poolele põhjendatud aluse eeldada, et kohustusi ei täideta ka edaspidi.
Neljandaks, lepingu jätkamise või lõpetamise üle otsustades tuleks meeles pidada, et kõik avaldused ja kirjavahetus teise poolega peavad olema selged ja konkreetsed. Kui pool soovib lepingu üles öelda, tuleb sellest selgelt teada anda, nii et teisel poolel ei jääks kahtlust, et tegemist on lepingu lõpetamisega. Vastasel juhul võivad mitmetähenduslikud vihjed lepingu jätkumise või lõpetamise kohta tekitada lõpetanud poolele kahju.
Viiendaks, pool võib lepingu üles öelda ainult mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest (võlaõigusseaduse § 196 lg 3).
Seega ei ole lepingu teoreetiline ülesütlemine nii keeruline kui selle praktiline osa. Praktikas võib äritegevuse spetsiifikast tulenevalt (ja laiemas mõttes mis tahes varalistes suhetes) olla keeruline ülesütlemisprotsessi loogikat ja järjekorda jälgida – mistõttu lahendatakse paljud reguleerimata küsimused hiljem kohtus. Kuid kui kasutada lepingu ülesütlemise mehhanisme õigesti, lahendatakse olukord teie kasuks.
Autor: vandeadvokaat Ilya Zuev
Artikkel avaldati väljaandes „Delovõe Vedomosti“, www.dv.ee.
