Lepitusmenetlus on lihtsustatud menetluse liik ja tõenäoliselt kõige tavalisem viis kriminaalasja lahendamiseks. Lepitusmenetluse kohaldamine eeldab, et süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör nõustuvad selle menetlusliigi kohaldamisega.
Kui üks pooltest ei nõustu lepitusmenetluse kohaldamisega, ei saa lepitusmenetlust toimuda.
Läbirääkimiste käigus peavad kriminaalmenetluse pooled jõudma üksmeelele karistuse, kriminaalmenetluse kulude ja tsiviilhagi osas ning esitama sõlmitud kokkuleppe kohtule kinnitamiseks.
Mida tähendab lepitusmenetlus?
Pärast kriminaalasja toimikuga tutvumist peavad süüdistatav ja kaitsja otsustama, millises menetlusliigis asja arutatakse. Kõige levinumad kriminaalmenetluse liigid on: lepitusmenetlus, lühimenetlus ja üldmenetlus. Igal menetlusliigil on oma eelised ja puudused.
Millistel juhtudel on lepitusmenetluse kasutamine põhjendatud?
Lepitusmenetlusel on mitmeid eeliseid:
Süüdistatav teab kokkuleppe allkirjastamisel, millise karistuse ta selle tulemusena saab. Selle tulemusena saab ta täpselt sellise karistuse, milles menetlusosalised on kokkuleppes kokku leppinud, st mitte rohkem ja mitte vähem.
Süüdistatav saab vähendada oma menetluskulusid, sest menetlus ei ole nii pikk ja osa kohtukuludest saab riigi kanda.
Lepitusmenetlus võimaldab üldjuhul saada süüdistatavale kergema karistuse. Lepitusmenetlus on omamoodi lõpptulemuse garantii.
Millistel juhtudel ei ole lepitusmenetlus võimalik?
Vastavalt § 239 lõikele 2 punktile 1 kohaselt ei saa lepitusmenetlust rakendada mitmete süütegude puhul. Need on eelkõige rasked süüteod, mille puhul seadusandja ei näe ette lepitusmenetlust.
Näiteks ei ole lepitusmenetlus võimalik Eesti Vabariigi karistusseadustiku §§ 113-114 (mõrv, raske mõrv) ja §§ 118 (raske tervisekahjustus) kohaste süüdistuste puhul.
Lepitusmenetlust võivad takistada ka järgmised asjaolud: süüdistatava, kaitsja või prokuröri mittenõustumine selle kohaldamisega; ühe kaassüüdlase mittenõustumine lepitusmenetlusse minekuga või kannatanu või kolmanda isiku mittenõustumine.
Millises menetlusstaadiumis on võimalik sõlmida kokkulepe?
Süüdistatav ja prokurör võivad taotleda lepitusmenetluse algatamist enne kohtulikku uurimise lõppu maakohtus. Kohtulik uurimine lõpeb tõendite läbivaatamisega ja asja sisulise läbivaatamise käigus. Seejärel lähevad pooled edasi nõupidamisele. See tähendab, et pooled peavad enne nõupidamise algust otsustama lepitusmenetluse kohaldamise üle.
Praktikas võivad poolte läbirääkimised toimuda menetluse eri etappides: näiteks kohe pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist, pärast asja üleandmist kohtule või tõendite läbivaatamise ajal kohtus. See juhtub erinevatel põhjustel – mõnikord tekib arusaam kokkuleppe sõlmimise vajadusest alles pärast teatavate tunnistajate ülekuulamist kohtus. Seetõttu sõlmitakse kokkulepe kohtumenetluse hilisemates etappides.
Kuidas toimuvad süüdistatava läbirääkimised prokuratuuris?
Kaitsja osalemine lepitusmenetluses läbirääkimiste etapis on kohustuslik. Süüdistatav annab kõigepealt oma kirjaliku nõusoleku seda liiki menetluse kohaldamiseks. Prokurör peab süüdistatavale selgitama tema õigusi ja kohustusi ning lepitusmenetluse tagajärgi.
Läbirääkimiste käigus arutavad ja teevad pooled oma ettepanekud kuriteo kvalifitseerimise, karistuse liigi ja määra ning kriminaalasja kulude suuruse kohta.
Karistus ei tohiks olla liiga leebe ega liiga range, sest kohus ei pruugi sõlmitud kokkulepet heaks kiita.
Kuidas toimub lepitusmenetlus?
Lepitusistungil kutsub kohus prokuröri üles lugema allkirjastatud kokkuleppe sisu ette. Seejärel küsib kohus süüdistatavalt, kas ta jääb kokkuleppest kinni pidama ja mõistab selle sõlmimise tagajärgi. Prokurör annab kohtule üle toimiku ja kokkuleppe. Seejärel läheb kohus arutamisruumi, et teha otsus juhtumi kohta.
Oluline: süüdistataval on õigus kokkuleppest taganeda enne, kui kohus läheb arutellu.
Millise otsuse võib kohus teha lepitusmenetluses?
Vastavalt karistusseadustiku §-le 248 võib kohus teha otsuse ja kas kinnitada kokkuleppe või tagastada kriminaalasja prokuratuurile, kuna puudub alus lepitusmenetluse kohaldamiseks või kuna kuriteo kvalifikatsioon või karistuse liik ja meede on ebaõige, kusjuures on võimalik sõlmida uus kokkulepe.
Kui kokkulepe kiidetakse heaks, mõistetakse isikule karistus.
Kas süüdistatav tunnistab end lepitusmenetluses süüdi?
Kaitseadvokaadid jagunevad küsimuses, kas süüdistatav tunnistab end lepitusmenetluses süüdi või mitte. Kohtunik ei esita tavaliselt küsimust süü kohta, kuid kokkuleppe olemusest tulenevalt tunnistab süüdistatav end juba süüdi. Seega isegi kui kohtunik seda küsimust ei esita, ei tähenda see, et süütunnistust ei ole.
Süüdistatava seisukohast on see küsimus üsna isiklik ja emotsionaalne, kuid juriidilisest seisukohast on süü tunnistatud ja ilma süütunnistuseta ei oleks karistust. See on üsna loogiline järeldus – kui inimene ei ole ju süüdi, siis miks ta võtab karistuse vastu.
Millistel juhtudel on võimalik kohtuotsust lepitusmenetluses edasi kaevata?
See on võimalik ainult seadusega piiratud juhtudel: kui rikutakse kriminaalmenetlusõiguse põhinorme või §-le 318 lõike 4 nõudeid. Süüdistatav ja kaitsja võivad lepitusmenetluses tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata ka siis, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, on karistusseadustiku kohaselt vääralt kvalifitseeritud või kui süüdistatav on saanud kuriteo eest karistuse, mis ei ole talle ette nähtud.
Mida tuleb teha, et jõuda lepitusmenetluses tulemuseni?
Prokurör ja kaitsja tunnevad seadust ja kohtupraktikat. Prokurör võib teatud punktides eksida ja eksida, mistõttu on oluline talle edastada kaitse peamised argumendid. Läbirääkimiste tulemusena on võimalik saavutada kuriteo ümberklassifitseerimine, karistuse vähendamine ja menetluskulude vähendamine.
Selleks on vaja läbirääkimisteks hästi valmistuda.
Ja kui läbirääkimised on jõudnud ummikusse, siis analüüsige olukorda ja otsustage, kuidas edasi minna. Kaitsja siin nagu alati abiks.
Advokaat
Vandeadvokaat Ilya Zuev
Eelised:
Spetsialiseerumine kriminaalasjade läbiviimisele.
Analüüs ja otsuste tegemine kaitseliini valikul.
Kogemus advokaadina alates 2011. aastast.
